Eelduseks alltoodud rahvusvahelisele koostööle ja õigusele tuginevate konventsioonide, deklaratsioonide ja resolutsioonide rakendumisele iga põlisrahvast põlvneva inimese ja rahva jaoks, on vajadus tunnetada ning olla huvitatud eelnimetatud dokumentide olemasolust. Ja seda mitte vähem tähtsaina olemasoleva õigusruumi normidega võrrelduna.

Lugedes oma õiguste kohta vahetult asjasse puutuvana ja mitte passiivse kõrvaltvaatajana, omandavad põlisrahvaste kohta kohaldatavad õigusaktid hoopis teistsuguse jõu ja sisu, luues võimaluse korrastada arusaamu pealtnäha lootusetust olukorrast pääsemiseks.

Hoopis uue tähenduse omandavad mõisted maa ja rahvas, riik ja ühiskond, kogukond ja omavalitsus, demokraatia ja valitsemine. Lisandub oma Maa põlisrahva mõiste ,rahva mis õigustatud subjektina omab oma esiduskogu koos kõikvõimalike vajalike institutsioonidega ja mida näevad ette põlisrahvaste õiguste ja maa hõivamise kaitseks vastu võetud rahvusvahelised normid,mille järgi on riigid kohustatud selles kõiges põlisrahvastele abi osutama.

Ajaloolisesele õigusele tuginemine loob ennast põlisrahvana määranud rahvale kindla õigustatud suhte riigiga, mis kannab oma seadustes vallutajate õigust ja esindab omal kombel ebaõiglust selle maa põlisrahvaste suhtes.

See võimaldab leida tuge rahvusvahelisest õigusest, mis kahtlemata on oluliseks argumendiks ennast õigusriigiks nimetava riigi poliitikate kujundamisel.

Olulised rahvusvaheliselt koostatud dokumendid:

Olulised Eesti Maade põlisrahvaste organiseerumise alusdokumendid: