Antud kirjatöö sai koostatud ettevalmistusena “Kunglarahva hääl” saate jaoks.
Meie esivanemad on aastasadade või lausa -tuhandete jooksul kestnud kõikide võõrvõimude ja riigikordade kiuste, trotsides näljahädasid, ületades pärisorjuse ikke ja võideldes veriseid sõdasid, on nad andnud meile võimaluse elada siin Maal.
Kuigi nemad on läinud kaduvikku, oleme meie veel siin ja seetõttu on nüüd meie kohustus nende lugematute põlvkondade ees kaitsta meie jalgealust Maad rüvetamise eest ja võidelda oma järeltulijatele välja paremad tingimused. Kuigi meil on tänaseks olemas teatav piiritletud tegevusvabadus, on riiklik ja Maade ülene otsustusõigus endiselt võõrvõimude poolt enesekolonisatsiooniteele viidud eestlastest koosneva valitsuse valduses. Põlisrahva õigused aitavadki meil, kohalikel põlisrahvastel, saavutada põlisrahvaste Maadega piiritletud otsustusõiguse.
Mina näen, et põlisrahva õiguste saavutamiseks on meil suures pildis kaks võimalust.
Ennem veel kui nendest võimalustest täpsemalt rääkida tutvustaksin ka põgusalt neid kõnealuseid õigusi – rahvusvahelistes dokumentides käsitletud punkte, mis on minu silmis olulised ja millele me Eesti Maade põlisrahvaste organiseerumisel toetume.
Siinkohal on jällegi oluline mõista seda, et põlisrahvas, kellele need õigused kohalduvad, saab olla rahvas, kes on teostanud enesemääramise – see on kirjas ka ÜRO Põlisrahvaste õiguste deklaratsioonis 2007:
Artikkel 3:
Põlisrahvastel on õigus enesemääramisele. Sellest õigusest tulenevalt määravad nad vabalt oma poliitilise staatuse ja suunavad vabalt oma majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist arengut.
Sellele järgneb Artikkel 4, mis väidab, et:
Kasutades oma õigust enesemääramisele on põlisrahvastel õigus autonoomiale või omavalitsusele nende siseasjadele ning autonoomsete funktsioonide finantseerimise viiside ja vahendite osas.
Seega autonoomia õigus baseerub enesemääramise õigusel- enesemääramine on aga üks teatav protseduur, mille kohalik rahvas peab ühiselt teostama.
Samas ka ainuüksi sellest ei piisa, et tuleb kokku rahvahulk kes ütleb ja ehk paneb kuskile ka kirja, et meie nüüd oleme põlisrahvas ja meile nüüd kehtivad need õigused.
Seda võib muidugi taotleda ja see võib kogukonna siseselt tekitada kokkukuuluvus tunde, aga ilmselt on selline enesemääramine sisutühi ja ei ole tõsiseltvõetav riiklike institutsioonide ega ka teiste põlisrahvaste silmis, kes on oma enesemääramised teostanud vastavalt nendes samades rahvusvahelistes dokumentides esitatud põlisrahvaste organiseerumise nõuetele, milledest tulenevaid õiguseid taotletakse.
Seega peab enesemääramine omakorda olema lahti mõtestatud ja vastama reaalsuses eksisteerivatele tingimustele praeguses ja ka ajaloolises tähenduses.
Kes see põlisrahvas siis on?
1989. aasta Põlisrahvaste ja Hõimurahvaste konventsiooni kohaselt, on põlisrahvas see, kes on säilitnud omanäolised sotsiaalsed, kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised tunnused mis erinevad domineeriva ühiskonna omadest.
Virulastena on meil selgelt erinevad arusaamad sotsiaalsetest normidest ja kultuurilistest, parimast võimalikust majandusmudelist ja ka poliitiliste otsuste vastuvõtmise protsessidest kui domineerival eestlaste ühiskonnal (või nende poolt valitud riigikogul / valitsusel).
Ka põlvnemise nõue on paljudele segadust tekitav: põlisrahvas on – üldlevinud määratluse järgi- nende järeltulijad, kes asustasid mõnda riiki või selle geograafilist piirkonda enne kui teised eri kultuuride või etnilise päritoluga inimesed sinna saabusid. Tihti on uued tulijad saanudki hiljem domineerivaks läbi vallutamise, okupatsiooni, asustamise, või mõnel muul viisil. Ka siin on võimalik tõmmata paralleele virulaste, saarlaste, läänlaste, võrokeste jt Maarahvaste ning eestlaste vahel- kelle kohta võiks öelda, et nad on saanud domineerivaks rahvaks siinsete põlisrahvaste Maadel mitmeid nimetatud viise pika aja jooksul kombineerides (okupatsioon, asustamine ja enesekolonisatsioon).
Põlisrahvaste mitmekesisuse tõttu, ei ole ka üheski ÜRO organis kasutusel ametlikku “põlisrahvaste” definitsiooni. Selle asemel kasutatakse põlisrahvaste identifitseerimise meetodit, mille järgi vastab põlisrahvas järgmistele omadustele:
Põlisrahvas on keegi, kes/kellel on:
- Teostanud enesemääratlemise põlisrahvana indiviidi tasandil & indiviid on omaks tunnistatud ka selle põliskogukonna tasandil.
- Säilitanud ajaloolise järjepidevuse koloniaal(eelsete)- ja/või asunduseelsete ühiskondadega.
- Tugevalt seotud oma territooriumide ja ümbritsevate loodusvaradega.
- Erinevad sotsiaalsed, majanduslikud või poliitilised süsteemid.
- Omapärane keel, kultuur ja uskumused.
- Moodustanud ühiskonnas mittedomineeriva rühma.
- Otsustanud säilitada ja taastoota oma esivanemate keskkondi ja süsteeme omanäoliste rahvaste ja kogukondadena.
Seetõttu ongi Eesti Maade põlisrahvaste organiseerumisel olulise tähtsusega viited enam kui 800 aastat vanadele lepingutele, mis on tehtud meie Maade rahvaste nimel (mitte Eesti rahva nimel). See näitab selgelt, et Eesti Maadel elasid varasemas ajaperioodis (kui praegune riigikord) end eraldi Maade rahvasteks pidavad rahvad, keda ka võõrad suurvõimud nagu Rooma Paavst ja Taani kuningas tunnustasid ja pidasid vajalikuks nendega lepinguid sõlmida.
Kõike seda arvesse võttes olemegi Maarahvas.ee Platvormi põhiliseks liikme staatuse saavutamise nõudeks seadnud vastastikuse tunnustamise olemasolu ja seda igal tasandil – indiviidi, kihelkonna ja Maa tasandil.
Meie tegevus Maarahva Platvormil sarnaneb ka ajalooliselt eksisteerinud Maade liitude konföderatsiooni mudelile, mida soovime taaselustada ja kasutusele võtta, praeguse tsentraalselt juhitava unitaarriigi mudeli asemel.
Põlisrahvastena organiseerumisel oleme võtnud aluseks Eesti Maade rahvastele varasemas ajaperioodis tuntud geograafilised piirid, mille põhjal esialgu Eesti vabariigile suurriikide poolt ka tunnustust otsiti. See koosneb Eesti Maadest ja need omakorda kihelkondadest. Seda struktuuri soovimegi põlisrahvastena poliitiliste otsuste tegemisel kasutada, et anda otsustusõigus just kohalikule rahvale, kuna nende elukvaliteet ja elukeskkond on tihtipeal suurarenduste käigus kõige teravama löögi all.
Toompeal on hea lihtne näpuga kaardile näidata ja öelda et siia tuleb see või teine sest meil on raha või sõjalist kaitset vaja. Aga sellise mõtlemisvõimega valitsust mis teeks lõpu sõjapidamise toetamisele ja asendaks selle vastastikku kasuliku koostööga, mis lahendaks mõlemad probleemid, paraku näha ei ole…
Ja siin jõuamegi tagasi võimaluste juurde, mis on meil kui organiseerunud põlisrahval.
Üks võimalus on siis läbi kohtulike pretsedentide ja vaidluste jõuda põlisrahvaste olemasolu ja seeläbi ka nende õiguste tunnustamiseni.
Teise võimalusena näen seda, et kui meil on saavutatud kriitiline mass liikmeskonna (kihelkondlike tuumrühmade liikmete) ja toetajate näol – siis see võimaldab meil oma seisukohtasid ühiskonnas tõsiseltvõetavana kehtestada. Meie seisukohtade ignoreerimine muutub naeruväärseks.
Laialdane ühiskondlik toetus ja organiseeritus, kihelkonna- ja maarahvaste vaheline koostöö võimaldab meil vajadusel ka efektiivset vägivallatut vastupanu organiseerida, et peatada põlisrahvastele ilmselgelt kahjulikke ja võõraste huve teenivaid projekte. Ühtlasi on meil, organiseerunud põlisrahvastel, õigus autonoomiale. See muidugi ei tähenda, et me oleme Eesti Vabariigi vastu, aga see tähendab, et meil on õigus ise otsustada nt seda, et millises majanduses me soovime osaleda, kuhu oma makse soovime maksta ja mis huvide kaitseks me soovime välja astuda.
Mina omalt poolt olengi seni peamiselt selle teise, laialdase toetajate võrgustiku loomise ja ka kihelkondade tuumrühmade asutamise protsessi standardiseerimisega tegelenud- s.t. et lihtsustada ja populariseerida põlisrahvaste organiseerumise kontseptsiooni ja muuta see arusaadavaks ja kättesaadavaks võimalikult paljudele põlistele Eesti Maade ja kihelkondade inimestele.
Eestlastel tasub lisaks oma riigikodaniku staatusele teadvustada ka seda milliste siinsete põlisrahvaste hulgast, mis maalt ja mis kihelkonnast pärinevad nende esivanemad, millisesse perekonda, sugukonda ja hõimkonda nad oma perega kuuluvad.
See on väga huvitav teekond, kus saab esitada palju küsimusi ja leida vastuseid ka selle kohta, kes see inimene ise on ja kuhu ta kuulub, milline on olnud see võimatuna näiv teekond mis on ta juhatanud siia praegusesse hetke. See on tunnetuslik maailm kus ei ole õigeid või valesid vastuseid, lihtsalt on see mida sa tunned ja selle järgi saab inimene ka oma kodukihelkonna valiku langetada ning liitumistaotluse Maarahva Platvormi kaudu sisse anda.
Mida rohkem on rahva hulgas inimesi kes teadvustavad enese kuuluvust mõne Maa kihelkonna põlisrahva osana, seda elujõulisemad ja järkusuutlikumad me põlisrahvastena oleme.
Jõudu ja sihikindlust!
Autor: Rando Pajula, virulane, Maarahvas.ee Platvormi asutaja